logo
 
Urmas Tokko konspekt

Seeneriik — Mycota

Mükoloogia on teadus seentest.

Seened koos bakteritega on looduses aineringes lagundajad ehk destruendid ehk redutsendid, st nad muudavad keerulise keemilise ehitusega orgaanilised ühendid, surnud orgaanilise aine taas lihtsateks anorgaanilisteks aineteks.

Inimene kasutab seeni:

— toiduainetetööstuses (leib ja teised pagaritooted, kali, õlu, vein, juust; lisaks seente otsene kasutamine toiduks või lisanditeks);
— põllumajanduses loomasöötade valmistamisel (pärmid) ja söödalisandite (vitamiinid, valgud) saamisel;
— meditsiinis antibiootikumide ja vitamiinide tootmisel.

Seeni iseloomustab:

  • Heterotroofne eluviis - nad toituvad valmis orgaanilisest ainest. Seened ei sisalda klorofülli ega suuda päikeseenergia abil anorgaanilisi aineid orgaanilisteks sünteesida. Seened pole kunagi olnud autotroofid* ega kuulunud taimeriiki.
  • Omapärane esinemiskuju - nende olelusvormiks on seeneniidid ehk hüüfid, mis moodustavad seeneniidistiku ehk mütseeli. Seenerakud ei moodusta kudesid ( teiste organismirühmade puhul sarnase ehituse- ja talitlusega rakkude kogumid).
  • Eostega paljunemine. Eosed ehk spoorid on üherakulised moodustised, nende suuruseks on ligikaudu 1-350 µm (1 mikromeeter = 10-6 meetrit).
  • Aktiivse liikumisvõime puudumine, erandina on mõnedes seenerühmades eosed viburitega.
  • Rakukest kitiinitaolisest ainest, rakukesta materjalina esineb ka tselluloosi ja glükogeeni.
  • Suur aktiivne pind - peente seeneniitide kogupindala on väga suur, see võimaldab edukat ainevahetust väliskeskkonnaga (siin avaldub sarnasus inimese soolestikuga - kõhuõõnde mahtuval pikal sooltorul on kokkuvõttes suur imamispind).
  • Pigmentide mitmekesisus - seeneriigis leidub palju erinevaid värvaineid, pigmente.

Maailmas on praegu teada ca 100 000 seeneliiki, Eestis ca 3800, nende oletatav arv on mitu korda suurem. Eoste väiksuse tõttu mahuksid kogu maailma seeneliigid tinglikult vaid 0,5 mm3 ruumi. 1 grammis mullas võiks leida ca 250 meetrit seeneniite.

Autotroofid - organismid, kes on võimelised lihtsatest anorgaanilistest ühenditest sünteesima keerulisi orgaanilisi ühendeid; kasutavad selleks päikeseenergiat või keemilise sideme energiat.

 

Seente klassifitseerimine

Tavapärane on seened jagada alamateks ja kõrgemateks, vastavalt sellele, kas nende niidistik on rakkudeks jagunemata (rakuvaheseinad puuduvad) või jagunenud (mütseel koosneb eristatavatest rakkudest).

Seente süstemaatikas eristatakse kolme põhilist hõimkonda ja eraldiseisvat teisseente rühma. Hõimkonnad:

 Ikkesseened — elavad enamasti vees, esinevad rändeosed*, niidistikul rakuvaheseinad puuduvad (alamad seened). Siia rühma kuuluvad näiteks kartulivähi tekitaja, kartuli lehemädaniku tekitaja ning nutthallitus.
 Kottseened — (eosed valmivad kinniste moodustiste sees) - kõrgemad seened; esinevad lülieosed*; enamik liike on saprobiondid (vt Seente toitumisviisid). Siia rühma kuuluvad näiteks pärmseened, pintselhallitus (Penicillum), tungaltera tekitaja, jahukaste.
 Kandseened — (eosed valmivad spetsiaalsetel kandjatel) - kõrgemad seened, levinuim on suguline paljunemisviis, mis enamikel liikidel toimub nn + ja - niitide ühinemisel. Siia kuuluvad näiteks kübarseened, seened, keda inimesed tavaliselt toiduks tarvitavad.

Kübarseene viljakeha ehituslikud osad on jalg, tupp, loor, rõngas, eoslava ehk hümeenium, eoslavakandja ehk hümenofoor. Eoslavakandjad võivad olla torukestega (puravik), lamellidega (pilvik), narmastega (põdramokk, timpnarmik).

Lülieos - mütseeli tipus arenenud eoste-ahela osa.

Rändeos - viburitega varustatud, liikumisvõimeline eos.

Seenerakku iseloomustab:
— tselluloosi-, kitiini- (sarnane aine on putukate väliskestas) või pektiinilaadsetest ainetest rakukest;
— üks või mitu tuuma rakus;
— plastiidide* puudumine;
— varuaineks glükogeen (keemiliselt kuulub liitsuhkrute* klassi);
— toksiinide* ja antibiootikumide* sünteesimise võime;
— lipiidivakuoolid*

 

Antibiootikumid - mingist organismist väliskeskkonda erituvad ained, mis pärsivad mikroobide elu või hävitavad neid.

Liitsuhkrud ehk polüsahhariidid - keemiliste ainete rühm, millesse kuuluvad orgaanilised ühendid koosnevad lihtsuhkrute (ehk monosahhariidi) jääkidest.

Lipiidid - rasvained, kuhu kuuluvad rasvad nii tavatähenduses kui ka vahad, steroidid ja fosfolipiidid.

Plastiid - taimse raku organell. Eristatakse proplastiide, kloro-, kromo- ja leukoplaste.

Toksiinid - mürkained.

Vakuool - rakuorganell, peamiselt varu-funktsiooniga.

 

Toitumisviisilt jagatakse seened:

 Saprobiondid - toituvad surnud orgaanilisest ainest. Selliselt toituvad näiteks hallitusseened (nutthallitus - Mucor mucedo; pintsellhallitus - Penicillum sp) ja paljud tavalised kübarseened.
 Parasiidid - toituvad elus orgaanilisest ainest, näiteks kartuli lehemädaniku tekitaja ja loomi (sh inimest) kahjustavad seened.
 Sümbiondid - toituvad vastastiku kasulikus kooselus teiste organismide arvelt. Selline toitumisviis iseloomustab mükoriisa - eesti keeles seenjuur - moodustis, mis tekib seene ja kõrgema taime kooselu tagajärjel, taime külg- või lisajuurte läbipõimumisel seeneniitidega) moodustajaid ja samblike moodustajaid. Mükoriisat esineb enamikul taimedel (80...90%). Hästituntud mükoriisa-moodustajad on männi- ja kuuseriisikas, mõnede taimede seemned ei suuda ilma seene osaluseta idanedagi (käpalised, kanarbikulised). Samblikud on organismid, kes on moodustunud seeneniitide ja vetikarakkude vastastiku kasuliku kooselu baasil.

 

Parasiitsed seened

Parasiitseid seeni tuntakse taimedel üle 10 000 liigi, loomadel, sh inimesel ca 1000 liiki. Mõned tuntumatest taimeparasiitidest:

Kartuli lehemädaniku tekitaja (Phytophthora infestans) mütseel paikneb kartuli- või tomatitaime lehe kobekoes (vt Leht), rakuvaheruumides. Hüüfide toitumise tagajärjel taimerakud surevad. Lehe õhulõhedest väljunud hüüfidele kujunevad sporangiumid (Vt Seente paljunemine), millest väljunud eosed levivad nakatumata taimele, kus tungivad taas õhulõhede kaudu lehe kudedesse. Mulda sattudes võivad eosed nakatada ka kartuli mugulaid. Et selle seene eosed on viburitega ja saavad hästi liikuda vees, levib mädanik eriti jõudsalt vihmasel suvel.

Kartulivähi tekitaja (Synchytrium endobioticum) rändeosed põhjustavad kartuli mugulasse tungimisel selle tunduvat suurenemist: nakatunud kohta ümbritsevad rakud jagunevad palju kordi ning nende kestad puituvad - tekib kasvaja.

Tungaltera tekitaja (Claviceps purpurea) on rukki ja mõnede looduslike kõrreliste parasiit. Rukki õitele sattunud eosed idanevad ja moodustavad õie sigimikus niidistiku. Niidistikult eralduvaid lülieoseid kannavad laiali putukad, keda on ligi meelitanud mütseeli poolt eritatud magus neste. Uutes taimedes eose idanemisel moodustunud mütseel tiheneb sügiseks - tekib nn sklerootsium, mis mullas talvitub. Rukki õitsemise ajaks on ka sklerootsium suutnud idaneda ning sellel on tekkinud eoskotid. Sealt vabanenud eosed alustavad uut eluringi.

Nisu lendnõgi (Ustilago tritici). Nakatatud nisupeast vabanenud nn talieosed ("nõgi") kantakse tuulega uutele õisikutele, kus nad emakasuudmetel idanevad. Hüüfid (rakupaaride kokkusulandumisel tekkinud ja kasvanud) tungivad õie sigimikku ning seemne valmimisel harunevad selle toitekoes (endospermis) ja idus, kuid ei lagunda seemet. Järelikult ei erine nakatunud seemne välimus tervest, seeme on ka idanemisvõimeline. Pärast külvi hakkab koos taime iduga kasvama ka parasiitseene mütseel. Eriti vohab see õisikus, kuhu taim on suunanud palju toitaineid. Sel ajal muutuvad mütseeli üksikud osad taas nn talieosteks, kestaga kattudes. "Nõgi" ongi talieoste mass nisupeal.

Kõrrerooste tekitaja (Puccinia graminis) vaheperemeheks on kukerpuu, kõrrelised on seega põhiperemeheks. Nakatunud kõrreliste vartele ja lehtedele ilmuvad suve keskel roostepruunid (sellise värvi annavad õlitilgad rakus) laigud, mis koosnevad suurest hulgast nn suvieostest. Need levivad tuule abil ja nakatavad uusi taimi.

Suve teisel poolel tekivad lehtedele mustad laigud - nn talieoste kuhjad. Talieosed talvituvad mullal või kulul. Kevadel aga levivad neist tekkinud eosed kukerpuule, kelle lehtedes siis idanevad, moodustades taas mütseeli. Kukerpuu lehes kasvanud mütseelil tekivad nn kevadeosed, mis tuulega kõrrelistele kantakse.

Jahukasteseened on tuntud karusmarjadel, maasikatel, roosidel jt jahuka kirme moodustajad.


Seente paljunemine

Suguta paljunemine

Vegetatiivne - hüüfi jagunemine; pungumine;
Eoseline - on seente paljunemise peamine viis. Viburitega eoseid nimetatakse rändeosteks, hüüfi tipul valminud eoseid aga lülieosteks ehk koniidideks. Eosed tekivad eoslates ehk sporangiumides;

Suguline paljunemine seisneb sugurakkude- või hüüfi (+ ja - hüüfid) rakuplasmade liitumises

 

Seenemetsas pea meeles:

Söödavaid seeni kasvab igal aastaajal. Varakevadest annavad märku mittesöödavad verev karikseen ja kõrgesed, kevadseentest on tuntumad kogritsad ja mürklid, mis mõlemad vajavad korduvat korralikku kupatamist, vahepeal vett vahetades. Varatalvel kasvavad kändudel ja puutüvedel sametkõrgesed ning leida võib söögiseentena kõne alla mitte tulevad talilehtriku, talimütsiku ja süldiku liike.

Kärbseseentest on kõige mürgisemad valge- (Amanita virosa), roheline- (Amanita phalloides) ja panterkärbseseen (Amanita pantherina). Hästituntud punane kärbseseen (Amanita muscaria) ei ole väikestes kogustes surmavalt mürgine, mitmed loodusrahvad kasutavad seda "kaifi" saamiseks. Erinevalt valgest kärbseseenest puudub šampinjonil jala alusel tupp ning eoslehekesed ei ole kunagi täiesti valged (on roosakad või pruunid). Valge kärbseseen on üleni valge! Šampinjonil on ka kergelt äratuntav omapärane lõhn. Paar kärbseseene liiki, roosa kärbseseen (A. rubescens) ja rõngata kärbseseen (A. fulva) on koguni head söögiseened.

Tõmmu riisikas (Lactarius necator) ja tavavahelik (Paxillus involutus), mida varem hulgaliselt toiduks tarvitati, ei ole enam söömiseks soovitatavate liikide nimekirjas, neil võib olla teatud negatiivne mõju inimese tervisele.

Riisikad (Lactarius sp.) on tuntavad piimmahla järgi, see on abiks ka riisikate üksteisest eristamisel - maitse, lõhna, värvuse jms järgi. Riisikad on tuntud mükoriisamoodustajad puude ja põõsastega, sellest annavad aimu ka nende nimed. Peaaegu kõik riisikad (erandiks näiteks kuuse- ja porgandriisikas) vajavad enne söömist kupatamist.

Pilvikutel (Russula sp.) piimmahl puudub. See on väga varieeruv seeneperekond, enamus liike torkab silma ereda (sageli punakad toonid) kübara poolest. Eospulber on sarnaselt riisikatega heledat tooni: kas valge, kreemikas, kollakas või oranž.


Torikulised alustavad oma elu puu sees parasiidina, hiljem jätkavad puidu mädandamist saprobiondina.

Eestis kasvab 400 liiki söögiseeni. Palju head söögiseened jäetakse harimatuse tõttu metsa: suur sirmik (Macrolepiota procera), pihkane liimik (Gomphidius glutinosus), kitsemampel (Rozites caperata), hobuheinik (Tricholoma flavovirens), kännumampel (Kuechneromyces mutabilis), külmaseen (Armillaria mellea). Ka õuel kasvavad noored tindikud (Coprinus sp.) on söödavad.

 

Harjutusi

  1. Kirjeldage lühidalt olukorda Maal (taimede, loomade elus), kui seeni siin poleks!
  2. Üldistage, täites lüngad paari-kolme sõnaga:
    • Mükoriisat moodustavad seened ja näiteks tungaltera tekitaja erinevad ... poolest.
    • Kottseened ja kandseened erinevad ... poolest.
    • Seeneriigi hõimkondi eristatakse ... järgi.
  3. Moodustage seostatud, pikk ja bioloogiliselt tähenduslik lause mõistetega: sporangium, mütseel
  4. Kirjutage 3 erinevasisulise lausega parasiitseente mõjust kultuurtaimede erinevatele osadele!
  5. Miks on seentele tähtis suure aktiivse pinna olemasolu?
  6. Tooge näide:
    — saprobiontselt toituvast seeneliigist;
    — seente kasutamisest meditsiinis;
  7. Millist tõendust võite tuua väitele, et seened pole kunagi olnud autotroofid?
  8. Milline sõna ei sobi antud loetellu? Miks? Andke ülejäänutele ühine nimetus!
    — eos; hüüf; koniid; spoor;
    — kitsemampel; roosa kärbseseen; hobuheinik; pihkane liimik; panterkärbseseen;
  9. Mis on parasiitseente seisukohalt kõige olulisem eluetapp?
  10. Kas Teie arvates vajavad mõned seeneriigi esindajad looduskaitse alla võtmist? Põhjendage!
  11. Kas teate seente...
    ... üldtunnuseid?
    ... toitumisviise?
    ... paljunemisviise?
    ... hõimkondade iseloomustusi?
    ... raku ehituse eripära?
  12. Kas oskate...
    ... jutustada vähemalt kahe taimede parasiitseeneliigi elutsüklist?
    ... tunda seeni ja nende elutegevuse tagajärgi ka ilma viljakeha nägemata?
  13. Kas mõistate...
    ...seente rolli looduses?


Urmas Tokko konspekt

Autor ja toimetajad on tänulikud mistahes märkuste, paranduste ja täpsustuste eest. Konspekt on osaliselt vananenud. Ootame ka uusi kasulikke veebiviiteid.

Koostanud © Urmas Tokko
Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloog
Elektronpost: tokko@tamme.tartu.ee

Post: Tamme Gümnaasium
Tamme pst 24a
50404 Tartu
Telefon: 7428880, fax: 7428744


Õppematerjali kopeerimine ja paljundamine autori loata on keelatud

Õppematerjali lugejal palutakse arvestada tõigaga, et see kajastab mõnevõrra varasemaid vaateid. Vetikaid on käsitletud taimeriigi osana (ja mitte protistidena). Seeneriigi jaotamine hõimkondadeks ei lange päris kokku "Üldbioloogia II osas" tooduga.

Õppematerjal on valminud Keskkonnafondi Tartumaa osakonna materiaalsel toel, 1998...1999

Seni     korda konspekti uuritud alates 13.05.09


Urmas Tokko konspekt

Peatükid

Urmas Tokko konspekt

Peatükid

Eesti Bioloogiaõpetajate Ühing
logo
 
 
lehepea
 
Esilehele
logo
logo
ebu@ebu.ee | Vanemuise 46, 51014 Tartu | reg.nr 80200761 | IBAN EE112200221025109079
Menüü