Taimekooslused

Kooslus on taimede rühmitus ühtlasel kasvukohal, mille ulatuses valitsevad ühesugused suhted nii organismide vahel kui ka organismide ja keskkonna vahel.

Seega peavad koosluste kujunemiseks teatud kasvutingimused korduma. Koos saavad eksisteerida liigid,
— kelle nõudlused on kooskõlas kasvukoha tingimustega;
— kes üksteisega sobivad (taimed on ju vastastikustes suhetes);
— keda ühendavad nende rollid aineringes (orgaanilise aine loomine, mulla muutmine)

Erinevates kooslustes valitsevad erinevad suhete kompleksid. Kahe koosluse vahele jääb nn siirdeala ehk kontiinum, seal võib esineda liike, mida kummaski koosluses pole.

Kooslused on ajas muutuvad.
Taimekooslusi uurib geobotaanika.

Koosluse vertikaalstruktuur

Siin eristatakse rindeid (puu-, põõsa-, puhma-, rohu- ja samblarinne) ja horisonte (üksteist välistavad vööndid, näiteks võra-, tüve- ja põõsa-võra horisont). Suurimat mõju koosluse teistele osadele avaldab dominantliik, kõige olulisema rinde dominantliiki nimetatakse edifikaatoriks (metsas näiteks domineeriv puuliik).

Taimekoosluse kirjeldamine

Levinuim meetod on nn proovipinnameetod. Sel puhul valitakse kooslust kõige paremini esindav(-ad) koht (kohad) ning proovipinna suurus vastavalt koosluse tüübile (niidul näiteks 4 m², metsas ca 60 m²).

Taimekoosluse iseloomustamiseks kasutatavad levinumad näitajad on:
— liikide arv, loetelu;
— iga liigi ohtrus (liigi suhteline hulk teiste liikidega võrreldes, 5-palli skaalas);
— tihedus - isendite arv pinnaühikul;
— katvus - isendite elusate maapealsete osade poolt kaetava pinna suurus %;
— sagedus - esinemissagedus subjektiivse skaala järgi;
— vitaalsus ehk eluvõimelisus;
— puistu puhul selle liigiline koosseis, puude kõrgus ja liituvus (paiknemistihedus)

Eesti taimekoosluste ülevaade

Kasvukohatingimuste alusel eristatakse

— maismaataimkond:
— metsa- ja niidutaimkond mineraalmullal ning sootaimkond turbal;
— kalju- ja luitetaimkond kivile, klibule või liivale kinnitunult;
— veetaimkond:
— meretaimkond;
— mageveetaimkond

Metsakooslused

Arumetsad kasvavad mineraalmuldadel või õhukese turbakihiga soostunud muldadel.

Laialehised puud - näiteks tamm, saar, pärn, jalakas, vaher.

Põdrasamblik nagu samblikud üldse, ei ole taimed, vaid kuuluvad seeneriiki.

Soometsad jaotatakse soo arenguastme järgi:

Niidukooslused

Niidud on mitmeaastaste rohttaimede kooslused, miskuuluvad laiema mõiste — rohumaa — alla, hõlmates veel kultuurrohumaid. Puisniidud on niitude üleminekuetapp metsadeks, mille puhul peab puude liituvus ületama 0,4 (40%).

Liituvus - puuvõrade suhteline katvus antud alal, liituvus 0,4 tähendab, et 40% maapinnast on kaetud puuvõrade projektsioonidega, 60% on nende poolt katmata.

Järgnevalt Eesti niidutüüpide (neid jagatakse omakorda allrühmadeks) lühiiseloomustus.

Aruniidud levivad kuivadel ja parasniisketel mineraalmuldadel:

Soostunud niidud levivad liigniisketel muldadel, nende mullas on tekkinud kuni 30 cm paksune turbakiht (üle 30 sentimeetrise turbakihiga alad on kokkuleppeliselt sood).

Veekogude kallastel:

Sootaimestik

Sood on alad, kus veerežiimi häirete, liigniiskuse tõttu on orgaanilise aine lagunemine aeglane, mille tõttu see kuhjub ja ladestub pikkamööda. Soode taimestikust on juttu olnud vastavate metsatüüpide juures, siinkohal veidi lisa:

Kaljutaimestik

Kaljutaimkonda võib Eestis leida pankadel, paeplaatidel, rändrahnudel - Põhja- ja Lääne-Eestis, paljanditel Lõuna-Eestis. Selliste kooslusetüüpide pindala on väike, kuid neilt on leida mitmeid haruldasi taimi. Kaljutaimkonda kuuluvad mitmed sõnajalad (raunjalad, kivi-imar, habras põisjalg), kukehari, kellukad, kivirikud, iseloomulikud samblaliigid.

Luitetaimestik

Esimesed liivade kinnistajad rannikul on merihumur, merisinep, vareskaer, luidekaer jt. Kinnistunud luidetel kasvab juba samblaid, rohkem kõrrelisi, ka pajud. Mandriliivikutel on esimesed liivakinnistajad aruheinad, ussikeel, liiv-koeratubakas, edasi kanarbik, nõmm-liivatee, kukehari, kassikäpp, hobumadar.

Ruderaaltaimestik

Ruderaaltaimestik kasvab tugeva inimmõjuga paikades - teeääred, prahipaigad, aiad, õued, põllusöödid, kaevandusalad. Ruderaalide elustrateegia kohta lugege selle peatüki "Elustrateegiate" alajaotusest. Siia rühma kuuluvad nõndanimetatud* umbrohud: tõlkjas, rukkilill, tõlkjas, kogelejarohi, roomav madar, orashein.

Nõndanimetatud - seda sõna on siin kasutatud märkimaks mõiste "umbrohi" suhtelisust; nimelt võib ju umbrohuks lugeda mistahes taimeliiki, kes kasvab valel ajal vales kohas.

Veetaimestik

Veetaimestiku liigitamisel ei saa lähtuda maismaataimkonna puhul kasutatavatest kriteeriumidest, kuna vastavat keskkonda iseloomustab suurem stabiilsus ja suhteline ühtlus. Seetõttu on veekeskkonnas palju laialdase, kosmopoliitse* levikuga liike. Eristatakse järvede-, vooluveekogude- ja meretaimestikku (sh riimvee*-taimestik), esimesed neist jagatakse vastavalt järvede toitelisusastmele ehk troofsusele.

Kosmopoliitsed liigid - enam-vähem kõigis maailmajagudes levinud liigid.

Riimvesi - mage- ja merevee segunemisel tekkinud vähese soolsusega vesi, 0,5...18 (35)‰. Promillides mõõdetud soolsus näitab 1 liitris vees lahustunud soolade hulka grammides.

Veetaimestiku jaotus tüübirühmadeks: