VETIKAD — AlgaeVetikaid uuriv teadusharu on algoloogia. Autotroofid on organismid, kes on võimelised päikese- või keemilise sideme energiat kasutades moodustama anorgaanilistest ainetest orgaanilisi. Fotoautotroofid kasutavad siis päikeseenergiat. Vetikate kasutamine Levik ja ökoloogia Enamik vetikaid elab veekogudes, nii magedas-, riim*- kui ka soolases vees, kuid neid leidub ka maapinnas ja õhkkeskkonnas (näiteks rohevetikas Pleurococcus sp). Veepinnal hõljudes kuuluvad nad planktoni ehk hõljumi koosseisu, veekogu põhjas elunedes aga bentose ehk põhjaelustiku koosseisu. Vees hõljumiseks on vetikatel sageli gaasipõiekesed (põisadru), jätked ning rakkudes lipiide või gaase sisaldavad organellid (vakuoolid). Heterotroofid on organismid, kes suudavad küll orgaanilist ainet muundada, kuid ei ole võimelised seda moodustama lihtsatest anorgaanilistest ühenditest. Riimvesi - vähese soolasisaldusega, 0,5...18 (3...30) ‰ (promilli) (g/l), vesi. Igapäevaelus kasutatakse mõistet vee õitsemine — see tähendab vetikate vohamist veekogus. Enamasti on see seotud veekogu eutrofeerumisega, selle muutumisega rohketoiduliseks. Kuigi peamiseks veekogude reostajaks on inimene, toimuks eutrofeerumine pikkamööda ka looduslikult. Vee õitsemisega kaasneb vahel ka toksiinide (mürkainete) liigne eraldamine keskkonda. Rohkem tuleb see kõne alla nn sinivetikate ehk tsüanobakterite puhul (Anabaena sp), kes praegusaegse süstemaatika seisukohalt ei kuulu taimeriiki, ega ole seega ka vetikad. Vetikate ehitus Vetika rakise rakud on kaetud tugeva tselluloosist (jällegi viide nende kuuluvusele taimeriiki) ja pektiinainest kestaga. Viimane võib vahel olla veelgi tugevdatud ränioksiidi sisalduse tõttu. Vetikarakus on pigmente sisaldavad kromatofoorid*. Kromatofoor - "värvikandja", pigmente kandvad moodustised rakus. Pigment - värvaine. Vetikate ehitustüübid: Koloonias puudub (või on vähetähtis) rakkudevaheline tööjaotus, see eristabki neid hulkraksest organismist. Hulkraksete vetikate mõõtmed võivad ulatuda meetriteni. Vetikate paljunemine Põhiliselt paljunevad vetikad eostega (need võivad olla viburitega või ilma) või suguliselt. Vegetatiivne paljunemine võib toimuda pooldumise, koloonia jagunemise või eriliste sigipungade abil. Vetikate süstemaatika Vetikate süstemaatika praegune [1999. a] seis liigitab vetikateks näiteks pruun, puna- ja rohevetikad, samas kui sinivetikad paigutatakse bakterite- ja ränivetikad algloomade juurde. Harjutused
|
Autor ja toimetajad on tänulikud mistahes märkuste, paranduste ja täpsustuste eest. Konspekt on osaliselt vananenud. Ootame ka uusi kasulikke veebiviiteid.
Koostanud © Urmas Tokko |
Post: Tamme Gümnaasium |
Õppematerjali lugejal palutakse arvestada tõigaga, et see kajastab mõnevõrra varasemaid vaateid. Vetikaid on käsitletud taimeriigi osana (ja mitte protistidena). Seeneriigi jaotamine hõimkondadeks ei lange päris kokku "Üldbioloogia II osas" tooduga.
Õppematerjal on valminud Keskkonnafondi Tartumaa osakonna materiaalsel toel, 1998...1999