SEEMESeeme on taime eriline arengujärk, mille vältel ainevahetus on ajutiselt vaibunud ja noor taim saab mitmesuguste levimisviiside abil asuda uuele kasvukohale. Järelikult on seeme elus ning evib elusale omaseid tunnuseid (näiteks vahetab ainet, hingab). Seemne ehitus
Idu koosneb idujuurest, iduvarrest, iduleh(t)e(de)st ja idupungast - need on tulevaste taimeorganite alged. Seemnekest on mitmekihiline ja kaetud viljakestaga. Seemnekesta võib ümbritseda seemnerüü, mis võib olla näiteks õhurikas (vesiroosidel) või lihakas ja eredavärviline (jugapuu). Väliselt on kaheidulehelise taime seemnel märgata ka seemnenaba, millega ta oli kinnitunud seemnekandjale ning seemnepilu, mille kaudu vesi ja õhk pääsevad seemnesse. Toitekoe moodustavad tärklis, valgu graanulid (aleuroonterad) ja õlitilgakesed, see teeb taime oma arengu algul sõltumatuks väliskeskkonna toidust. Sõltuvalt sellest, kuhu kogunevad seemnes varuained, eristatakse nelja põhilist seemnete ehituse tüüpi: Põhitüüpidel on vahepealseid variante. Seemne ehitusest lähtuvalt jagatakse taimeriik üheidulehelisteks ja kaheidulehelisteks taimedeks, millel kummalgi on muidugi ka teisi iseärasusi. Nelgilised - taimeriigi sugukond, millesse Eesti taimeliikidest kuuluvad näiteks nelgid, tähtheinad, põisrohud jt. Seemnete idanemine Mõnda aega peale valmimist ei ole seeme idanemisvõimeline. Selle nn puhkeperioodi lühendamiseks kasutavad põllumehed teravilja teriste eelsoojendamist. Siiski võib mõnikord seeme hakata kohe idanema, isegi vana taime küljes olles. Viimase tüüpiliseks näiteks on troopilistel rannikutel mangroovitihnikuid moodustav manglipõõsas (Rhizophora), mille seeme idaneb puul. Alles idujuure pikalt väljakasvamisel vabaneb vili. Et selline nähtus meenutab loomariigile iseloomulikku elussünnitust, kutsutakse nähtust vivipaarsuseks.
Temperatuurist oleneb seemnes olevate ensüümide* töö. Vee sissetungimisel alustavad nad kõigi põhiliste varuainete - süsivesikute, rasvade ja valkude - lagundamist aineteks, mille arvel idu kasvab. Vastavalt taimeliigile on temperatuurinõudlused erinevad. Põhjamaistel taimedel (näiteks kõrrelised) piisab üle null-kraadisest, lõunamaise päritoluga taimedel (näiteks kurk, kõrvits) aga 10...15-kraadisest soojusest. Optimaalseks, kõige sobivamaks idanemistemperatuuriks meie kultuurtaimedele on 25...32 kraadi, liiga soojas keskkonnas idanemine jällegi lakkab. — Ensüümid (fermendid) on valgud, mis reguleerivad biokeemilisi reaktsioone organismis. Harjutusi
|
Autor ja toimetajad on tänulikud mistahes märkuste, paranduste ja täpsustuste eest. Konspekt on osaliselt vananenud. Ootame ka uusi kasulikke veebiviiteid.
Koostanud © Urmas Tokko |
Post: Tamme Gümnaasium |
Õppematerjali lugejal palutakse arvestada tõigaga, et see kajastab mõnevõrra varasemaid vaateid. Vetikaid on käsitletud taimeriigi osana (ja mitte protistidena). Seeneriigi jaotamine hõimkondadeks ei lange päris kokku "Üldbioloogia II osas" tooduga.
Õppematerjal on valminud Keskkonnafondi Tartumaa osakonna materiaalsel toel, 1998...1999