VILI — fructus

Viljade suurus, kuju ja kaal on taimeriigis väga varieeruvad (näiteks puju vili kaalub vaid paar kümnendikku milligrammi, kõrvitsalistel võib vilja mass ulatuda kümnete kilodeni).

Toored viljad on kloroplastide tõttu enamasti rohelised, küpsed viljad aga kromoplastide ja rakumahla pigmentide tõttu paljudes värvitoonides.

Viljade kasutamine

Viljadesse kogunenud toitainete tõttu moodustavad need põhilise toiduaineteallika loomsetele organismidele. Tärkliserohked on teraviljade terised ja banaani viljad, valgurohked liblikõieliste seemned ja viljad, rasvainete-, õliderohked päevalille, rapsi, kookospalmi viljad. Troopikas kasvatatakse kohvipuud ja kakaopuud, vürtsiseid vilju saadakse näiteks pipralt, vanillilt ja muskaatpähklipuult, kõigile on hästi tuntud tsitruselised (apelsin jt), parasvöötme puuviljad (õun). Puuvillapõõsa seemnekesta tselluloossed väljakasved on kasutusel tekstiilitööstuses, idanevate seemnete suhkruid kääritatakse alkoholiks.

Viljade levimine

Tuntumad levimisviisid on:

• Autohooria - levised* kanduvad taimest eemale tema enda sellekohase seadeldise abil (näiteks lemmaltsa ja kurereha paiskviljade kuivamisel tekivad pinged eri kudede vahel, mille tulemusel vili äkitselt avaneb).
• Anemohooria ehk tuullevituse puhul on levistel sageli lendkarvad (võilill, hundinui) või tiivad (nn tiibviljad saarel, kuusel), samuti võivad levised olla väga kerged ja peened (toitekoeta seeme käpalistel) või paisunud (tarnad).
• Hüdrohooria ehk vesilevi puhul on levistel tavaliselt midagi ujumist soodustavat - õhuruumid või kerge kaal.
• Zoohooria ehk loomlevi puhul kanduvad viljad edasi loomade karvade küljes (haak-konksukestega takja või mõõla viljad) või nende seedeelundeid läbinuna (tammetõru, marjad). Ka inimene aitab tahtlikult või tahtmatult kaasa viljade levimisele.

Levis - vilja osa, mida taim kasutab levimiseks; tavaliselt viljad või seemned.

Viljade liigitus

Vilju liigitatakse
— viljakesta konsistentsi (kuiv või lihakas),
— seemnete arvu (1 või palju) ja
— vilja avanemise (ava- või sulgvili) järgi.

Viljade põhitüübid

Lihakviljad:

• mari - lihakas viljakest, paljuseemneline (tomat, kartul, sõstrad, maikelluke);
• õunvili - paljuseemneline, peale sigimiku võtab selle moodustamisest osa ka õiepõhi (pihlakas, pirnipuu);
• kõrvitsvili - puitunud väliskestaga, alumisest sigimikust tekkinud vili (kurk, kabatÅ¡okk);
• pomerantsvili - väliskest eeterlike õlide mahutitega, keskmine kest valge ja kuiv, sisekest mahlakas (apelsin, greip, sidrun);
• luuvili - enamasti üheseemnelised, õhuke väliskest, puitunud sisekest, keskmine kest lihakas (ploomi- ja kreegipuu, leeder, leesikas)

Avanevad kuivviljad:

• kupar - avaneb tipus olevate avade või pikilõhede varal (magunad, lina, tulp);
• kukkurvili - avaneb piki kõhtmist õmblust, ühepesaline (käoking, kurekell);
• kaun - avaneb piki kõhtmist ja selgmist õmblust, ühepesaline (liblikõielised);
• kõder - avaneb piki kaht õmblust, kahepesaline, võivad olla lülilised, seemned kinnituvad pikivaheseina külge (põldrõigas, sinep)

Kuivad sulgviljad:

• pähkel, pähklike, tõru - üheseemnelised, puitunud viljakestaga. Pähkel (sarapuu) on suurem kui pähklike (ojamõõlal ja karukellal on osapähklikesed varustatud levimist soodustavate lisemetega, kibuvitsal on nad koguvilja sees, maasikal aga pinnal), tõru on alusel ümbritsetud kausikujulise lüdiga;
• seemnis - nahkjas viljakest ei ole seemnekestaga kokku kasvanud (korvõielistel, näiteks päevalillel), tiibvilion seemnis, mille viljakestal on tiibjad väljakasved (saar, kask, jalakas);
• teris - nahkjas viljakest on seemnekestaga kokku kasvanud (teraviljad)