TAIMEFÜSIOLOOGIA Taimefüsioloogia on teadus taimse organismi, tema organite, kudede ja rakkude talitlusest. Taimede mineraalne toitumine Taimetoitained on keemilised elemendid, mis on vajalikud taime kasvamiseks ja arenemiseks ning mida ei saa asendada teiste elementidega. Toitaineid omastab taim ühenditena (nitraadid, fosfaadid). Toitainete vajadus tehakse kindlaks kunstlike toitelahuste abil, mille koostis on teada. Iga nn proovilahus erineb teistest ühe elemendi poolest. Tuntuim on paljudele taimedele sobiv Knop'i toitelahus: 1,0 g/l Ca(NO3)2, 0,25 g/l KH2PO4, 0,25g/l MgSO4, 0,13g/l KCl, veidi FeCl3. Lämmastik Aminohape - orgaaniline aine, mille koostises on aminorühm (-NH2) ja karboksüülrühm (-COOH); Aminohapete liitumisel peptiidsidemega moodustuvad valgud, orgaanilise polümeerid. Uurea ehk kusiaine - NH2CONH2, taim omastab seda lehtede ja juurte kaudu. Fosfor ATP - adenosiintrifosfaat, universaalne makroergiline ehk energiarikas ühend elusorganismides, millena talletatakse toiduga saadav energia ning mis on energia ülekandjaks paljudes keemilistes protsessides organismis. S – Väävel K – Kaalium Mg – Magneesium Ca – Kaltsium Fe – Raud Mikroelemendid Ensüümid (fermendid) - on valgud, mis reguleerivad biokeemilisi reaktsioone organismis. Taimede veebilanss Taime läbiv veehulk on väga suur, näiteks päevalille kasvuperioodi vältel läbib temast ca 300 kg vett. Vee ülesanded organismides: Vee omastamine... Difusioon on gaasiliste ainete liikumine suurema kontsentratsiooniga keskkonnast väiksema kontsentratsiooniga keskkonda. ...ja loovutamine Taimede veebilansi* vastuolu: Ühest küljest peab maismaataimedel olema vett küllaldaselt (vt Vee ülesanded). Vees lahustunult hangitakse ka suurem osa vajalikest mineraalainetest: transpiratsioon* tekitab pideva veevoolu, mis mullast toitained kaasa toob (imemisjõu tekitab vee äravõtmine naaberrakkudelt). Transpiratsiooni käigus taim justkui "raiskab vett". Teisalt vajab taim rakkude pidevat kontakti õhuga fotosünteesi tarbeks. Sellest tuleneb aga vee pidev aurumine ehk transpirastioon, sest nii vee aurustamine kui fotosünteesiks vajaliku CO2 hankimine toimub lehe õhulõhede kaudu. Taim peab leidma tasakaalu õhulõhede lahtioleku (CO2 pääseb sisse, vett aga liialt palju välja) ja kinnihoidmise vahel (fotosünteesiks ei piisa CO2, vett ja energiat aga hoitakse kokku). Seega on orgaaniline toitumine ja veerežiim paratamatus vastuolus. Taimemahl on ca 0,1...0,4% anorgaaniliste ja orgaaniliste ainete vesilahus, kevadel on selles rohkem suhkruid ja orgaanilisi happeid, sügisel mineraalaineid. Põuale reageerivad taimed erinevalt, näiteks veesisalduse vähendamisega lehtedes, põhjustades nende imamisjõu suurenemist. Vett võidakse ära võtta ka kasvukuhikutest, õiepungadest ja seemnetest, mille tõttu tekivad arenemisvõimetud kõluseemned. Kõrgel temperatuuril hakkavad taimerakud hingates kulutama rohkem orgaanilist ainet, kui fotosünteesil juurde tekib. Rakud hakkavad kaotama oma osmoosseid* omadusi, tekivad mürgised vaheühendid ja lõpuks tsütoplasma koaguleerub*. Bilanss - sissetuleku ja väljamineku vahekord. Koagulatsioon - kolloidosakeste liitumine suuremateks agregaatideks, nn kalgendumine. Osmoos on nähtus, kus lahusti (tavaliselt vesi) molekulid liiguvad läbi pool-läbilaskva membraani (vahesein, mis laseb läbi väikesemõõtmelisi lahusti-molekule, kuid ei lase läbi suuremamõõtmelisi lahustunud aine molekule) suurema kontsentratsiooniga lahuse suunas. Transpiratsioon - vee aurustumine taimest.
Õppematerjali kopeerimine ja paljundamine autori loata on keelatud Õppematerjali lugejal palutakse arvestada tõigaga, et see kajastab mõnevõrra varasemaid vaateid. Vetikaid on käsitletud taimeriigi osana (ja mitte protistidena). Seeneriigi jaotamine hõimkondadeks ei lange päris kokku "Üldbioloogia II osas" tooduga. |