Taimeanatoomia

Taimeanatoomia on teadus taime ja tema organite siseehitusest.

Taimeanatoomias räägitakse taime vegetatiivsetest organitest — juur, vars ja leht — ning generatiivsetest organitest — õis ja tema tekised, seeme ja vili. Vegetatiivsed elundid moodustavad taime keha ning täidavad taime elutegevuse põhilisi ülesandeid (sh vegetatiivne paljunemine), generatiivsed elundid on suguliseks paljunemiseks.

Taime organitele omaseid seaduspärasusi:
— sümmeetria (üks või palju sümmeetriatasapindu);
— geotropism - taimeorganite võime kindlal viisil ruumis orienteeruda (näiteks juur kasvab alati Maa keskpunkti suunas, olenemata seemne mulda asetamise suunast);
— muundumine - teatava ülesande täitmisega seoses või keskkonna mõjul toimub organi ühe talitluse tugevnemine koos vastava kujumuutusega;

Taime organite evolutsiooniline* kujunemine

Pikemat aega oli taimede keha kudedeks ja organiteks eristumata, sellist taime keha nimetatakse rakiseks. Et esimesed organismid, sealhulgas esimesed taimed tekkisid vees, ei olnud neil algselt vaja erilisi kinnitumisorganeid ega tugikudet - vesi on stabiilsem keskkond kui õhk.

Rakisest hakkasid eralduma kinnitusharud ja lehetaolised rakiseosad (näiteks vetikatel).

Organite eristumine algas maismaal. Tekkis võsu, mis koosneb telgosast (vars), sellel olevatest pungadest ja lehtedest. Eristus ka juur. Juur võimaldas toitainete vastuvõttu, vars oli juhteteeks (lehtedes toodetud orgaanilised ained liiguvad alla, juure poolt imatud mineraalained ja vesi üles), leht kujunes fotosünteesivaks organiks.

Peamiste vegetatiivsete organite algmed on olemas juba idus.

Evolutsioon - elusa looduse ajalooline areng liikide üksteisest põlvnemise kaudu.