Eesti bioloogiaõpetajate suvekool
— Mäemaa loodus ja kultuur
Leelo Lusik ja Aiki Jõgeva

Eesti Bioloogiaõpetajate Ühingu liikmed on üks äärmiselt vahva seltskond. Nad on rõõmsameelsed, aktiivsed, kõigele uuele avatud, alati lahkelt nõus oma teadmisi ja oskusi teistega jagama. Meie ühingul on aasta jooksul kaks suurt üritust – akadeemilisem talvekonverents Tartus ja praktilisele loodusetundmisele orienteeritud suvekool, mille toimumiskohad on erinevad. Tavaliselt sõidavad osalejad laiali õnnelike ja rahulolevatena, täis uut energiat, mida kogemuste vahetamine ja uue õppimine annab.

Juba viiendat suve järjest kogunevad bioloogiaõpetajad augustikuus, enne uut kooliaastat, et end eelseisvaks pikaks õppeaastaks ette valmistada. Eelnevalt on kokku saadud Sagadis, Hiiumaal, Pärnumaal ja Tallinnas - Aegnal. Seekord toimus kolmepäevane suvekool 22.-24. augustini Võrumaal, teemaks «Mäemaa loodus ja kultuur».

Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et suvisel ajal loodusesse minek on puhkus. Bioloogiaõpetajate jaoks on see lisaks ka osa nende tööst. Küll on hea õpilastega välja minna, kui ise tunned ennast looduses kui kala vees – oskad olendeid nimepidi hüüda ja tajud olulisi seaduspärasusi! Kuna uus õppekava rõhutab varasemast rohkem uurimusliku õppe tähtsust ja õppeainete lõimimist, siis sellele oma suvekoolis ka tähelepanu pöörasime. Kuidas suunata õpilasi ise uurimisküsimusi esitama? Seda peab kõigepealt õpetaja ise valdama. Kuidas süvendada arusaama, et kõik loodusained, ei, hoopis kõik õppeained koolis moodustavad terviku? Selles peab kõigepealt õpetaja ise veendunud olema.

Meie seekordsesse elupaika Seedri puhketalusse viis käänuline metsatee, seetõttu ei olnudki me valmis hurmavaks vaatepildiks, mis varsti avanes – suur hoolitsetud krunt erinevate grillmajakeste, tiikide, lillepeenarde ja iidse ohvriallikaga. Kaua meil seda kõike imetleda ei lastud, sest varsti võtsime suuna Luhasoosse.

Keskkonnaameti spetsialistide Maris Kivistiku ja Margit Turbi juhendamisel tegime Luhasoos läbi mitu uurimusliku õppe programmi, mis mõeldud erinevate kooliastmete jaoks. Vahest on vahva olla ka ise õpilase rollis ja töölehti täita, siis mõistad paremini õpilase tundeid ja mõtteid – uurisime raba sisaliku silme läbi, tutvusime taimestikuga, mõõtsime rabavee pH-d, panime kokku variatsiooniridu rabamänni ja rabasaarel kasvava männi okastest. Õhtul kuulasime Metsamoor Irje Karjuse mõtisklusi loodusest ja taimedest.

Teise päeva hommikul ei paistnud ilm kuigi välitööde-sõbralik ja enamik inimesi otsis kottidest välja vihmakeebid, mis õnneks hiljem osutusid kasututeks. Leidisme talu õuelt suured sirmikud, mis ööga olid sinna tekkinud. Selle päeva juhendajateks olid geograaf ja Haanja Looduspargi esimene direktor Ain Vellak, sambliku-uurija Liis Marmor, Maris Kivistik ja Diana Pungar Keskkonnaametist ning nahkhiiresõbrad Rauno ja Oliver Kalda.

Vällamägi on Eesti kõrguselt teine küngas, mille vorme tajud füüsiliselt alles sinna otsa ronides. Päeva jooksul õppisime kaarti lugema, samakõrgusjooni vaatama, turvast puurima ja uurima, samblikke märkama, seega õppisime korraga bioloogiat, geograafiat, geoloogiat, keemiat, aja- ja kultuurilugu, eesti ja ladina keelt. Lõunasöök Rõuges möödus rahvapillimuusika saatel – kena noor neiu Kaisa mängis meile torupilli ja karmoškat. Nii mõnelgi ununes supikauss poolikuks nii vahvat noort inimest kuulates. Pärastlõunal ootasid Rõuge Ööbikuorg ja energiarada koos hüdrotöökojaga, kus saime teadmisi füüsikast ja ajaloost. Vanahärral, kes on selle muuseumi hing, oli teada iga asjakese saamislugu ja kasutusvõimalused. Temal oleks juttu jagunud tundideks, aga meid ootas ees veel Hinni kanjon, kus Ain Vellak õpetas paljandite mõõtmisvõimalusi ja leidsime põnevaid taimi liivakivikaljudelt.

Hilisõhtul leidsime veel jõudu kuulata emotsionaalset loengut nahkhiirtest ja sõita öisele õppekäigule Rõuge parki ja järve äärde, juhendajateks «nahkhiirepoisid» Oliver ja Rauno Kalda MTÜst Suurkõrv. Neil olid kaasas detektorid, mis tegid nahkhiirte hääled inimkõrvale kuuldavateks. Noormehed ise suutsid erinevate priginate järgi isegi liigi määrata, meie saime kesköötunniks nii targaks, et saime aru, kui nahkhiir detektorisse ilmus. Ja kõige rohkem oli nahkhiiri hoopis Seedri talu tiigikestel, sealt tuvastasid noormehed isegi ühe üleeuroopaliselt kaitstava liigi – tiigilendlase. Meile kõigile jättis sügava mulje noormeeste huvi, pühendumus ja kompetentsus ning kõige selle edasi andmise oskus.

Kolmandal päeval ootasid ees Setumaa ja Piusa koobaste uus külastuskeskus. See oli paljudele meeldiv üllatus – keskus sobib suurepäraselt loodusesse, kinosaalil on liivast põrand, näidatakse filme kohalikust loodusest, asjaliku jutuga giid tutvustab koopaid. Ava- arjääris, mida enam ei kasutata, ootas meid ees Maris Kivistik kahvade ja veevannidega. Seal lõi bioloogide veri tõeliselt keema. Nii vähe on inimestele õnneks vaja – ütled, et siin veelombis on huvitavaid taimi ja võib-olla ka mõned loomad ning kõik plaksutavad iga vingerdava eluka ja rohelise taimejupi peale käsi. Leiti rohelisi konni igas suuruses, vesihernest õitega ja õiteta ning kirsiks tordil oli lõpuks ka emand harivesilik ise, kes seekord ootas meid hoopis ühe kaldaäärse puunoti all. Et harivesiliku kaitsest ka hiljem lugeda oleks, jagati kõigile kohalviibinutele raamatud.

Selle põneva üritusega meie seekordne suvekool lõppeski. Seedri pererahvas imestas, et meie programmis ei olnud aega puhkuseks ja pidutsemiseks. Aga mis on bioloogiaõpetajale parem puhkus, kui õppida loodust tundma? Ja kui viibime looduses, on pidu meis enestes!

Lisaks looduses õpitule veendusime, et Eesti ei lõpe Tartu lähedal. Ka lõuna pool elatakse, töötatakse ja mõeldakse välja huvitavaid ideid.

Aitäh korraldajatele, juhendajatele, Seedri talu pererahvale! Eriti suur tänu Maris Kivistikule Keskkonnaametist ja Eesti Loodusuurijate Seltsile toetuse eest!

Võime julgelt kinnitada, et parim viis end positiivselt kooliks häälestada on osaleda bioloogiaõpetajate suvekoolis. Tere tulemast Bioloogiaõpetajate Ühingusse!